Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.

Debattides Euroopa parlamendi ja USA presidendivalimiste eel keskendutakse sellele, kuidas kammitseda paremäärmuslike parteide tõusu, et Ukraina ei minetaks EL ega NATO toetust. Paraku on lahenduseni jõudmine ebatõenäoline, kui käsile võetakse vaid paremäärmusluse elavnemise sümptomid, mitte põhjused. Toetus Ukrainale on kaudselt seotud teise aktuaalse küsimuse, nimelt korrapäratu sisserändega.

Venemaa geopoliitilised eesmärgid, üldine vastasseis Läänega ja sõda Ukraina vastu on Moskva sõjalise planeerimise kujundamisel jätkuvalt otsustava tähtsusega. Retoorika ja ähvardused on aga see, mis on Venemaal varuks Rootsi heidutamiseks.

Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?

Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai kokku 9. aprillil 2024 Pekingis peetud kohtumisel Hiina välisministri Wang Yiga ja kinnitas Venemaa kavatsust süvendada julgeolekualast koostööd. Hiina-Vene suhete tugevnemine tõstatab põhimõttelisi küsimusi nii transatlantiliste sanktsioonide ja ekspordikontrolli pakettide heidutusvõime kui ka selle kohta, millisel määral need piiravad Hiina tihedamat julgeolekualast lõimumist Venemaaga ning suudavad ära hoida agressiivsemat tegutsemist India ja Vaikse ookeani piirkonnas.

Hiljutine Venemaa luuretegevusega seotud juhtumite kasv kogu Läänes on kibe meeldetuletus – juhuks kui keegi peaks teisiti arvama –, et Venemaa luurekogukond on endiselt väga aktiivne, hoolimata riigi raskustest Ukrainas.

Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.

Ajal, mil USA Kongress kiitis hiljuti heaks elutähtsa ja kauaoodatud 61 miljardi USA dollari suuruse toetuspaketi Ukrainale, ei tohiks Lääs unustada Valgevenet. Valgevene on olnud Venemaa sõjas Ukraina vastu otsustava tähtsusega tegur.

Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.

Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.

Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.

Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.