Ehkki Euroopal on olemas tugevad asutuslikud sidemed ning sõnades rõhutatakse ühtsust ikka ja jälle, on ta iseenda ja oma liitlaste õnnetuseks geopoliitiliselt oma osade summast endiselt märksa väiksem. Nii ei saa jääda. Selleks, et Ukrainas võita, Euroopa demokraatiale turvaliseks muuta ning et vaba maailm jääks peale konkurentsis autoritaarsete režiimidega, peavad eurooplased hakkama tegutsema tippvõistkonnana.
Ehkki Euroopal on olemas tugevad asutuslikud sidemed ning sõnades rõhutatakse ühtsust ikka ja jälle, on ta iseenda ja oma liitlaste õnnetuseks geopoliitiliselt oma osade summast endiselt märksa väiksem. Nii ei saa jääda. Selleks, et Ukrainas võita, Euroopa demokraatiale turvaliseks muuta ning et vaba maailm jääks peale konkurentsis autoritaarsete režiimidega, peavad eurooplased hakkama tegutsema tippvõistkonnana.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 24. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Debattides Euroopa parlamendi ja USA presidendivalimiste eel keskendutakse sellele, kuidas kammitseda paremäärmuslike parteide tõusu, et Ukraina ei minetaks EL ega NATO toetust. Paraku on lahenduseni jõudmine ebatõenäoline, kui käsile võetakse vaid paremäärmusluse elavnemise sümptomid, mitte põhjused. Toetus Ukrainale on kaudselt seotud teise aktuaalse küsimuse, nimelt korrapäratu sisserändega.
Venemaa geopoliitilised eesmärgid, üldine vastasseis Läänega ja sõda Ukraina vastu on Moskva sõjalise planeerimise kujundamisel jätkuvalt otsustava tähtsusega. Retoorika ja ähvardused on aga see, mis on Venemaal varuks Rootsi heidutamiseks.
Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?
2023. aasta oktoober tähendas Venemaa sõjas Ukraina vastu järjekordset käänupunkti. Võrdluses 2022. aasta vasturünnakuga oli 2023. aasta tulemus jäänud tagasihoidlikuks, sest lisaks operatiivse initsiatiivi tagasivõtmisele mobiliseeris Vene armee märkimisväärse elavjõu, valmistades lääne militaarprognoosijaile hämmingut. Hamasi sõjalise tiiva ulatuslik rünnak Iisraeli vastu suurendas Ukraina raskusi veelgi.
2024. aasta alguses oli Euroopas kuulda muljetavaldaval hulgal Põhja- ja Baltimaade kõrgetasemeliste poliitiliste juhtide ja sõjaväelaste avaldusi sõja laienemise tõenäosuse kohta. Ohtudesse tuleb suhtuda tõsiselt, aga Soome ja Rootsi liitumine NATOga on Venemaa jaoks kardinaalselt muutnud strateegilisi väljavaateid Läänemere piirkonnas.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai kokku 9. aprillil 2024 Pekingis peetud kohtumisel Hiina välisministri Wang Yiga ja kinnitas Venemaa kavatsust süvendada julgeolekualast koostööd. Hiina-Vene suhete tugevnemine tõstatab põhimõttelisi küsimusi nii transatlantiliste sanktsioonide ja ekspordikontrolli pakettide heidutusvõime kui ka selle kohta, millisel määral need piiravad Hiina tihedamat julgeolekualast lõimumist Venemaaga ning suudavad ära hoida agressiivsemat tegutsemist India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Hiljutine Venemaa luuretegevusega seotud juhtumite kasv kogu Läänes on kibe meeldetuletus – juhuks kui keegi peaks teisiti arvama –, et Venemaa luurekogukond on endiselt väga aktiivne, hoolimata riigi raskustest Ukrainas.
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Ajal, mil USA Kongress kiitis hiljuti heaks elutähtsa ja kauaoodatud 61 miljardi USA dollari suuruse toetuspaketi Ukrainale, ei tohiks Lääs unustada Valgevenet. Valgevene on olnud Venemaa sõjas Ukraina vastu otsustava tähtsusega tegur.
Ukrainast rääkimine on moodne, Vene ohust rääkimine on veelgi moodsam. Kuid endiselt peamiselt räägitakse, aga tegusid napib. Paljud protsessid kulgevad täna täpselt samamoodi kui kolm aastat tagasi, aga meil on vaenlase tõrjumiseks valmisoleku saavutamisega kiire, tõdes Eesti Kaitseväe ülem, kindral Martin Herem intervjuus Diplomaatiale.
Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.